Oleme nüüd piisavalt palju perega jõudnud teha, et oleks ka millestki kirjutada. Jagan allolevas postituses näpunäiteid Montenegrost üldiselt ning teen ülevaate majutusest. Meie tegemised võtan kokku mõni aeg peale reisilt naasmist ning siis tulevad ka meie soovitused sihtkohtadest! Saan etteruttavalt juba öelda, et oleme Montenegrosse täielikult armunud ning Balkani külastus tuleb kindlasti veel ette võtta! See riik on oma looduse poolest tõesti imekaunis ja ilusaid vaateid ei jõuagi ära pildistada.

Mainin siinkohal kohe ära, et meie reis on septembri esimesel nädalal kui Montenegros on veel ikka päris soe, aga turismi tipphooaeg (juuni-august) hakkab vaikselt lõppema. Kohalikega vesteldes selgus, et september on paljude lemmik! Enam ei ole põrgukuumus, kuid veel mitte ka meie mõistes sügis. Samas, on septembris olemas võimalus vihmale ja tugevale tuulele. Meil õnnestus saada mõlemat (tuul oli ikka päris hull ühel õhtul), kuid päeval on üldiselt siiski üle kolmnekümne kraadi sooja. Suvekuudel on praktiliselt 0% võimalus vihmale ja päikese käes kohalike sõnul on kuumust tihti üle neljakümne kraadi. Kes reisib ilma lasteta, siis ju ideaalne ilm põhjamaalt põgenejale! Küll aga tõesti, Montenegro pakettreisid lõppevad põhjusega oktoobri keskel ära, sest päris sügisel on seal ikkagi puhkusereisiks külm ja vihmane. Muidugi, kes soovib vaid looduses matkata, siis why not minna ka hooajavälisel ajal avastama täitsa omal käel. Väidetavalt on sisemaal mägede vahel talvel lausa mitu meetrit lund (Montenegros on isegi suusakuurort), kuid rannik on lumevaba ja pehme kliimaga (kuid pidid olema jäised põhjatuuled). Mägedes on muidugi ka suvel ca kümme kraadi vähem kui rannikul. Hea jahutus rannale! Mu meelest on nii äge, et sellises väikses riigis on isegi kliima erinev ja leidub midagi igaühe maitsele! Kindlasti jääb minu soovituseks väikelastega minna hiliskevadel või varasügisel, ilma lasteta saab aga nautida tõelist sooja vahemere kliimat just suvekuudel. Küsige Travel House’ist reisi planeerides kindlasti üle, milline aeg minekuks just teie vajadustele paremini vastaks!

Suures pildis oleme oma valikuga väga rahul. Eks alati on kohti, mille kallal nuriseda, kuid arvan, et saime siiski positiivse kogemuse osaliseks. Kõige suurem pluss hotelli juures on kindlasti asukoht. Sellest paremat ilmselt Budvas ei olegi või vähemalt meile ei tundu küll. Oleme tõesti kohe keskuses, pood 50 meetrit, söögikohad kohe ümber, täpselt vanalinna müüri ääres.

 

Eraldi mainimist nõuab kindlasti Avala erarand. Montenegros ja sh Budvas on randa lastega koha saamisega juba vaikselt kitsas. Ilmselt mitte nii hull kui näiteks Splitis (Horvaatia), kuid siiski pole just priisata. Eraranna kasutus koos päevitustoolidega on Avala rannas niivõrd nõutud, et nad küsivad kahe tooli eest 50 eurot! Uskuge või mitte, aga seda maksavad üsna paljud. Õnneks on hotellis viibijatele kõik see luksus muidugi tasuta (st toa hinna sees), ka rätikud saab kenasti nii rannast kui ka spast kasutamiseks. Toimib samamoodi kui kõik-hinnas pakettidel, et kaardi vastu saad rätiku. Mujal randadesl küsitakse toolide eest 25-30 eurot, mõnes väiksemas kohas nägin ka 15 euroseid pileteid. Lastega ilma varjuta aga ei ole ja seega tuleb nende toolide ja varju eest iga rannakülastus tasuda.

 

Hotellil nagu ka eelmisest postitusest näha, on õues korralik bassein, kus on isegi kenasti toole saada ja pole üldse kitsas. Päris paljud majutusasutused jäid meie valikust välja, kuna neil polegi välibassu, kuid lastega tundus see oluline. Meil sai valitud Superior tuba, mis on tõesti avar, korralik ja puhas. Vannituba on suur, koos vanni ja dušinurgaga.

 

Olime eelnevalt bookingu review’dest lugenud, et tuppa kipub kostma öösiti palju lärmi, kuid meil on küll haudvaikus ning lapsed on maganud kui karud. Tuba on vaatega sisehoovi. Viimaks tasub mainida, et kuigi hotell on tõesti kena, siis gurmeeelamust või imelist teenindust pigem mitte oodata. Tundub kohati, et töötajad on natuke pikast hooajast väsinud. Hommikusöök, eriti lastele, pigem nigel, oleme poest jogurteid jms juurde ostnud. Puudub värskelt tehtud omletid, pannkoogid vms.

 

Üleüldises plaanis pole see tõesti meeletult lastesõbralik hotell (olime sellega arvestanud ning meile oli see okei). Lapsi näeb vaid üksikuid ja natuke jätab mulje, et ega neid väga ei oodata mööda hotelli ringi jooksma. Olemas on küll mõned söögitoolid, kuid muid lastele mõeldud tegevusi/abivahendeid ei ole. Sellega tuleks lihtsalt eelnevalt arvestada, meie jaoks ei olnud see põhjus mitte hotelli valida. Kes aga ootab mängutuba ja lastemenüüd, siis tuleks valida mõni muu hotell.

Tänapäeva nutimaailma probleem numero uno, INTERNET! Siin tundub, et pisike Montenegro on Eestist ette rebinud. Kohe lennukis saime flyerid, et 5G nett nädalaks 500 GB mahuga on KÜMME EUROT (midaaaaaaaa, mul kodune telefoni pakett ka vaesem valitud!)! E-sim võimalus olemas ja seadistamine võttis max 5 minutit aega. Imeline lihtsalt, mul polegi muud öelda. Juhul, kui seda paberit Teile lennukis ei jagata, siis saab sama hinnaga e-sim QR-koodi ja tavalise sim kaarte linnas sisuliselt iga nurga pealt.

Montenegros on euro! Ülimalt mugav tõesti, aga kaardimaksetega nad ei jõua siiski euroalale veel järele. Varuge sularaha. Isegi autorent soovis täies mahus sulas tasumist. Hinnad on sisuliselt turismipiirkonnas samad mis Eestis (ehk on nõks odavamad), 10- 15 eurot praed, kokteilid kuni 10 eurot. Toidupoes ma väga suurt hinnavahet ei tähelda. Kui nüüd sõita päris turistikast välja, siis kukuvad küll hinnad kolisedes ja saab tõesti soodsamalt läbi (isegi 2x soodsamalt). Kahjuks meie reisiplaan riigi põhjaosa külastust ja päris kaugemat sisemaad ette ei näe (pisikeste lastega pole lihtsalt võimalik nii pikalt autos olla ja mägedes ronida), seega hindade osas seal ei oska ma nõu anda. Kuid sealsed rahvuspargid on küll piltidelt nii ägedad, et jätame need kohad järgmiseks Montenegro külastuseks!

Kõige mugavam ja kindlam viis Montenegrot näha on kindlasti autoga, seega autorent ja liiklemine siis järgmiseks – saab kohapeal kohalikust autorendi putkast võtta sobiva suksu ilma probleemideta (ausalt öeldes annavad liigagi lihtsalt, isegi krediitkaarti ei tahetud) ja tuleb kindlasti odavam kui rahvusvahelised firmad. Neid leiab igal teisel nurgal. Küll aga need kes reisivad lastega peaks arvestama mõne asjaoluga, mille osas ka ise nüüd targem olen. Me valisime samuti kohaliku ja panime auto kinni juba kodus olles, teavitades turvatoolide vajadusest. Lubati, et kõik okidoki (vanused, pikkused, kaalud said edastatud). Kohapeal muidugi selgus, et see mida nemad peavad turvavarustuseks on täielik naljanumber. Sisuliselt sõitis mu üks laps lahtiselt autos (kodus on nad mõlemad endiselt selg sõidusuunas kvaliteetsetes toolides), sest see testimata häll, mis talle anti oli nii väike, et ta lihtsalt poolenisti ronis sealt ise välja. ÕNNEKS on liiklus Montenegros selline, et üle 50ne naljalt ei sõideta ja see oli ka ainus põhjus, et ma närvivapustust ei saanud. Kohalikud vurasid nii ringi, et lapsed olid konkreetselt autos lahtiselt püsti ja kõõlusid autoaknast välja. Ka kiivrid näiteks ei tundnud väga populaarsed (nii lastel kui täiskasvanutel). Arvestada tuleb tõesti üsna lühikeste vahemaadega, mis võivad võtta oluliselt kauem kui Eestis, sest teed on kitsad-käänulised- mägised ning liiklust on palju. Pluss, turistid pigem sõidavad ettevaatlikult. Google mapsist vaadake sõiduaega ja mitte kaugust. Waze’i me ei kasutanud. Vihjena saan öelda, et paljudes linnades on parkimisega tõesti väga kitsas. Soovitan jätta nö linnapiirile auto (pange kohe auto sinna ära kus vaba koha leiate ja ees paistab tihedam liiklus olevat, eriti hea kui varjulise koha saab) ja jalutada kesklinna (näiteks Kotori puhul), sest kesklinnas liiklus seisab ja parkida niikuinii põhimõtteliselt ei ole. Pärast linnast välja saamisega samuti keeruline. Linnakesed on pisikesed ja vahemaad on lühikesed – ca kilomeeter kõndida ei ole ju eestlase jaoks midagi! On ka linnu nt Perast, kuhu autosid ei lubatagi ja see tuleb jätta linnapiirile parklasse. Arvestama peaks parkimistasudega (Perast oli 8EUR päev). Majutusi valides on minu soe soovitus rangelt lugeda kuidas on seal parkimisega, kas on tasuta ja kas seda üldse on. Avala puhul on väga suur pluss tasuta parkimine maa-aluses parklas (auto pole hommikuks muutunud Soome saunaks!).

Mis puudutab veel lastega reisimist- kärud – meie ustavad ja truud kaaslased! Kuigi täiskasvanule ei ole see kilomeeter, poolteist kõndida nii hull (kuigi olgem ausad, kõrbekuumuses ega see just nauditav ka pole), siis väiksele lapsele on see täielik piin. Kärurente ma kohapeal kusagil ei ole näinud (nagu neid on palju näiteks Türgis, Egiptuses). Kui te soovite riiki näha, siis hea on oma kärud siiski kaasa võtta (Eestis saab ka rentida näiteks minult või odavalt soetada, kes tahab võin jagada lisainfot). Linnas jalutades näeb ka 5-6 aastaseid kärudes (jah, mujal maailmas on see täiesti okei), sest olgem ausad, kas pigem tahate virisevat last kaasas tirida või panna veidi suurem laps mugavalt istuma ja nii on kõik rahul. Meil on tulnud praktiliselt iga päev ikka 10 kilomeetrit jalutamist, ma ei kujuta ette milline väikelaps seda ise suudaks kõndida. Loomulikult on kõik meie sõidud-käimised teistsugused kui oleksime lasteta, kuid suures plaanis on võimalik enamus soovitud kohti kärudega läbi käia! Lisaboonus kui nad peaks kärru magama jääma ja saab täielikus vaikuses päevitada või kohvitada.

Lastega või lasteta, on Montenegro kindlasti riik, kus turism aina suureneb ning praegu on veel viimane hea aeg ära käia enne, kui on seal sama seis mis kasvõi naaberriigis Horvaatiass, kus hinnad on läinud täiesti kosmosesse ja kohta hingata rannas ei ole. Lisaks on loodus vaat et isegi kaunim ja kõik samad mugavused on olemas ning lastega reisimise juures ülioline – turvaline!

Mina soovitan igati Travel House’ist pakkumised võtta, pakettreisi hinnad on ju samad kõikides büroodes (nii päriselt oli ka!)

*Piltidel vaade Budvale, äikesetorm Avala rannast, magavad lapsed ja viimaks lihtsalt mõnus jätsipaus soojas kliimas